Linnahall vajab tegevust, mitte unistusi

Noored arhitektid kritiseerivad linnahalli tulevikuarutelut, mis jääb teoreetiliste visioonide juurde, kuigi hoone füüsiliselt lagunemist jätkab. Nad kutsuvad üles praktilisele tegutsemisele, kaasavale dialoogile ja samm-sammulisele restaureerimisele.

Tallinna linnahalli ümber käiva arutelu probleem on selles, et see on lahkhelilt vastanduste vahel jäänud kinni: kas uuendada radikaalselt või säilitada täielikult. Samal ajal kui poliitikud ja linnaplaneerijad teooriates nägu teevad, jätkab ajalooliselt oluline hoone praktilist lagunemist, mida ei saa lõpututest debattidest peatada.

Noored arhitektid Hanna Eliise Kitter ja Tuule Kangur näevad lahendust pragmaatilises lähenemises. Esmalt oleks vaja seisata hoonega toimuvate kahjude edenemine konkreetsete, kiirete toimingutega. See ei nõua suureid otsuseid, vaid hoopis põhjalikku remonti ja kaitsetegevusi.

Teine võtmeküsimus on avaliku dialoogi arendamine. Selle asemel et näha linnahalli lineaarse valikuna nii-või-naa, tuleks ala ümber korraldada töötubasid ja kaasamisi kohtumisi, kus erinevate osapoolte nägemused saaksid omakorda lõivu võtta ning leida ühiseid alustaluseid.

Teiseks tuleb alustada väikeste, praktilistega sammudega, mis suurendaksid hoonet tasapisi. Nii saaks koguda kogemusi, millest neist võiks suuremateks ettevõtmisteks üle minna. Linnahall ei pea kohe saama müüa välja või täielikult väärindatud, kuid seisma jätmine kahjustab seda pöördumatult.

Sellise pragmaatilise nurga võtmine ei tähenda visioonitest loobumist – sellest teadlikumalt toimitamine aga annaks neile reaalsemat pinnast ja tõenäolisemalt ka ühiskonnas laia toetuse.