Noorte väsimus kui soorituskultuuri hind

Opinioni autor Lisett Hansen analüüsib, kuidas kaasaegne soorituskultuur muudab noorte enesemääratluse ja loob väsimuse kui normi. Kirjutises uuritakse, kuidas hinded, projektid ja võistlused kujundavad noorte identiteeti juba varases eas.

Tänapäevaste noorte maailm paikneb sügavas paradoksis: edukaimal tunduval noortel on kõige suuremad väsimuse märgid. Ühiskonnas, kus iga tegevus mõõdetakse sooritusede kaudu, on õnnetus saanud status symbooliks, kirjutab arvamuse autor. Noor ei heritse hommikul mõttega, et paus on looduslik osa elust, vaid et see on nõrkuse märk.

Soorituskultuur on seotud identiteediga juba varases eas. Kui laps küsib "Kelleks sa saada tahad?", pole rahul "lihtsalt õnnelik". Selle asemel oodatakse ambitsioonikat vastust – ettevõtja, juht, spetsialist. Hinded, projektid ja võistlused ei ole enam õppimise vahendid, vaid näitajad, mis määravad noorte nägemuse endast. See lähenemine muudab väsimuse valuutaks, mis näitab, kui kõvasti tööd tehti.

Haridussüsteemist töömaailmani on sõnum sama: enim tegija on võitja. Peavalu, unetushäired ja depressioon on üha nooremate inimeste elu osa. Samas kardetakse, et paus ehk "produktiivsuse vähendamine" tähendab ebaõnnestumist. See on kultuuri muudatus, mis nõuab teadlikku vastupanu ja uute väärtuste seadmist.

Lisett Hansen kutsub üles tegema tõsiselt võtmise ja kiire "jah"-i asemel küsimusi, mis lubavad noortel olla lihtsalt nooremateks, mitte juba väsinud täiskasvanuteks. Muutus algab sellest, et tunneme ära, et väsimus pole edu märk, vaid selle hind.