Tehisaru hariduses: vajame rohkem kui lihtsalt ekraane

Ivo Visak analüüsib, kuidas peaks Eesti haridussüsteem lähenema tehisintellekti integreerimisele. Tema sõnul pole lahendus lihtsalt rohkemates ekraanides või pika koolapäeva pikendamises, vaid targal kasutamisel, mis säilitab õpilaste baasoskused.

Digitaliseerimise kiirendamine koolis on oluline eesmärk, kuid see ei saa olla enda jaoks eesmärk. Tehisintellekti sisseviimise puhul peame esmalt selgelt määratlema, milliseid tulemusi me tegelikult taotleme ja kuidas see toetab õpilaste arengut pikemas perspektiivis.

Pikaks veninud koolipäev üksi ei lahenda hariduse minevikust pärit probleeme ega anna vastuseid tuleviku väljakutsetele. Laste ees avatud potentsiaal nõuab hoolikalt disainitud lahendusi, mis arvestavad nii nende psühholoogiliste kui ka kognitiivsete vajadustega. Tehisaru kasutamine klassiruumis peaks toimuma selge raamistiku ja eesmärkide raames, mitte juhuslikult.

Koolis, kus tehisintellekti kasutatakse tarkalt, säilitatakse ja arendatakse õpilaste kriitilise mõtlemise võimeid, loovust ning sotsiaalseid pädevusi. Oluline on luua selge erinevus vahel – millises tegevuses võib tehisaru täistugevusega kasulikult abistada ja kus peaksid jääma valdavaks inimeste omavahelised suhted ning õpetajate otsene kontakt.

Riigil ja koolidel on vastutus seada piirid, et teiselt poolt maandada riskid, mis kaasnevad liigse digitaliseerimisega. Tegemist on pikaajaline investeeringuga, mille mõju ilmneb alles aastate pärast. Õpetajad vajavad piisavalt vahendeid ja koolitust, et juhendada õpilasi keskkonnaga, kus tehisintellekt on osa nende õpimaailmast, kuid mitte selle täielik asendaja.