Ajaloolane: saarlased jäid ajaloo peategelasteks ka pärast 1227. aastat

Uurijad leiavad, et kuigi Henriku Liivimaa kroonika esitab Saaremaa vallutamist 1227. aastal ristisõja pöördepunktina, säilitasid saarlased tegelikult märkimisväärse võimu ja otsustusõiguse ka uute valitsejate ajal. Allikad näitavad, et 13. sajandi saarlased olid rahvusvahelistes suhetes kogenud ning jäid sajandi lõpuni heitlike võimsuhetega piirkonna keskseteks tegelasteks.

Ajaloolased vaatavad järjest kriitilisemalt traditsioonilistele arusaamadele Saaremaa minevikust. Kuigi keskaegsed kroonikakirjutajad, eelkõige Henriku Liivimaa kroonika autor, on kujutanud 13. sajandi kolmandat kümnendi vallutamist ristisõdade määrava hetkena, näitavad uued uuringud, et tegelik pilt oli keerulisem ja saarlaste roll jäi oluliselt suuremaks, kui harjumuspäraselt arvatakse.

Aallotest selgub, et saarlased ei olnud passiivsed kannatajad. Kuigi uued isandad - baltisaksa ordud ja kirikud - kehtestasid oma võimu saarel, säilitasid kohalikud elanikud märkimisväärse otsustusõiguse oma asjade korraldamisel. 13. sajandi saarlased osutusid rahvusvahelises suhtluses vilunud ja diplomaatiliselt kompetentseiks partneriteks, kes suutsid säilitada oma huvisid, kuigi välismaiste jõudude surve oli märgatav.

Võimsuheteid saarel iseloomustas heitlikkus ja kompromissid. Traditsioonilised ajaloolased on sageli rõhutanud ristisõdade transformatiivset jõudu, kuid uuemate uuringute valguses näib, et saarlased jäid aktiivsete agenditena oma ajaloo kujundamisel ka 13. sajandi teises pooles. See näitab, et Läänemere regiooni keskaegsed ühiskonnad olid keerulisemad kui pelgalt vallutajate ja vallutatud vastandus.

Nende leidude tähtsus seisneb selles, et nad paneksid meid ümber hindama, kuidas mõtestada keskaegseid jõudude tasakaalu ja kohaliku elanikkonna tegelikku rolli kultuurilises ja poliitilises transformatsioonis. Saarte ajalugu näitab, et isegi suurte ajalooliste murrangute ajal säilitasid kohalikud ühiskonnad oma jõu ja kaalukuse.