Arvamus: Eesti maaelu ja sündimuse päästmise programm ERARE jäi teostamata

Meditsiinidoktor Jaak Uibu arutleb, miks jäi Eesti Rahvastikutaaste Regionaalprogramm (ERARE) ellu viimata. Programm sidus omavahel sündimuse, regionaalpoliitika ja koduloomise, pakkudes lahendust maaelu hääbumisele ja rahvastiku koondumisele linnadesse. Kolmkümmend aastat on need probleemid jäänud Eestis lahendamata.

Kolmkümmend aastat on Eesti otsimas vastust küsimusele, kuidas peatada maaelu hääbumine ja rahvastiku koondumine linnadesse. Meditsiinidoktor Jaak Uibu võtab vaatluse alla Eesti Rahvastikutaaste Regionaalprogrammi — lühendiga ERARE —, mis pakkus kunagi julge ja tervikliku visiooni nende probleemide lahendamiseks, kuid jäi paraku teostamata.

Mis oli ERARE?

ERAREi tuumaks oli idee siduda omavahel kolm suurt väljakutset: langev sündimus, taanduv maaelu ja noorte perede võimalus kodu luua väljaspool suuri linnu. Programm lähtus arusaamast, et need kolm probleemi ei ole eraldiseisvad — neid saab ja tuleb lahendada ühe tervikliku poliitikana. Selline lähenemine erines märkimisväärselt tavapärasest poliitikakorraldusest, kus valdkonnad toimivad sageli teineteisest sõltumatult.

Miks plaan ei käivitunud?

Jaak Uibu hinnangul jäi ERARE ellu viimata mitte selle sisulise nõrkuse, vaid poliitilise tahte puudumise tõttu. Regionaalpoliitika ja rahvastikuküsimused on Eestis aastakümnetega küll korduvalt päevakorda tõusnud, kuid süsteemseid ja pikaajalisi lahendusi on napilt rakendatud. Tulemuseks on olukord, kus maapiirkonnad tühjenevad edasi ja linnastumine kiireneb.

Probleemi kestev aktuaalsus

Sündimuse langus ja maaelu hääbumine on Eestis endiselt teravad probleemid. Noored pered kolivad töö ja teenuste järel linnadesse, mistõttu väiksemad kogukonnad kaotavad järk-järgult nii inimesi kui ka elujõudu. Uibu arvates näitab ERAREi lugu, et asjatundlikud ja julged ettepanekud ei jõua alati otsustajateni — ning see on pikemas perspektiivis Eestile kallis maksma läinud.