Arvamuslugu: ratastooliga kohvikusse – jõuga saab igale poole, aga kas nii peab olema?

Ratastoolikasutaja jagab isiklikku kogemust liikumisvõimalustest igapäevaelus. Kuigi visa tahtmise ja füüsilise jõuga on võimalik paljudesse kohtadesse jõuda, tõstatab autor küsimuse, kas see ongi norm, mis peaks kehtima.

Ratastool on tema igapäevane liikumisvahend – tavaline, elektrita, käsijõul töötav sõiduk, mida juhitakse käsirattaga ja pidurdatakse parema põlve kõrgusel asuva hoova abil. See tähendab, et iga teekond – olgu siis kohvikusse, tualetti või lihtsalt tänavale – nõuab märkimisväärseid füüsilisi pingutusi.

Kui jõudu on piisavalt, saab igale poole. Ukseläved, kaldteed või nende puudumine, kitsad koridorid ja kõrged lävepakud on takistused, millega ratastoolikasutajad regulaarselt silmitsi seisavad. Kuid autor tõstab esile midagi olulist: ainuüksi see, et midagi on füüsiliselt võimalik, ei tähenda, et nii peaks olema.

Ligipääsetavus kui õigus, mitte privileeg

Ligipääsetavus ei tähenda ainult kaldtee olemasolu ukse ees. See on laiema mõtteviisi küsimus – kas ühiskond on valmis võtma kõiki inimesi võrdsete liikmetena, kelle vajadused on sama legitiimsed kui teistel? Ratastoolikasutaja ei peaks oma igapäevaste toimingute jaoks rakendama ebatavalist jõudu ega leidlikkust.

Eestis on viimastel aastatel ligipääsetavuse teema tõusnud avalikku arutellu, kuid muutused on sageli aeglased ja ebaühtlased. Uued hooned vastavad reeglina nõuetele, kuid vanemad, ajaloolise väärtusega ehitised jäävad tihti kättesaamatuks. Kohvikud, restoranid, riigiasutused – kõikjal leidub kohti, kus ratastooliga liikumine on kas äärmiselt keeruline või võimatu.

Jõud ei tohiks olla eeldus

Autori sõnum on selge: elu ei pea käima nii, et iga väljasõit muutub isikliku visaduse proovikiviks. Ligipääsetav keskkond ei ole lisaboonus puuetega inimestele – see on eeldus, mis peaks olema iseenesestmõistetav. Ratastooliga kohvikusse jõudmine ei tohiks nõuda kangelaslikkust, vaid peaks olema sama lihtne kui jalakäijale.