Bachi Matteuse passiooni jõud: kannatuse ja osaluse kunsti

Muusikakriitik Toomas Siitan mõtiskleb Bachi "Matteuse passiooni" sügavamale tähendusele ja selle võimalusele muutuda osaluskogemuseks. Tema arvamuse järgi ei ole teoses pelgalt esitajaid ja kuulajaid, vaid osalised, kes seisavad silmitsi universaalse kannatusega.

Johann Sebastian Bach "Matteuse passiooni" peetakse helikunsti üheks sügavaimaks teoseks, milles helilooja käsitleb Jeesuse ristiteed mitte ainult kui ajalooline fakti, vaid kui dramaatilist hingelist reisi. Kriitik Toomas Siitan märgib, et teos ei pakugi sellist traditsioonilist vaataja-esitaja suhet, vaid kutsub üles ühisele osalangale, mis ületab tavaliste kontserdisaalide piirid.

Eriti innovatiivne on Bachi originaalne ideekavand, kus orkester ja kaks koori paigutatakse kirikusaali vastasotste, jättes pühakoja keskkonna kõigi kuulajate jaoks aktiivse osaluse ruumiks. See radikaalne paigutus loob unikaalse akustilise ja vaimse kogemuse, kus kuulajad ei ole passiivsed jutustuse vastuvõtjad, vaid muutuvad Jeesuse kannatuste käigus endassse minevate kaasabieliste.

Siitani sõnul on "Matteuse passiooni" tegelik vägi seisneb selles, kuidas see kunstiteost ümberkaudse inimestega seisma paneb fundamentaalsete küsimustega: mis on kannatuse tähendus, kuidas käitume inimsoo ühises kriisis ja milline on meie vastutus. Bach ei lootnud esitamisele ega passiivsel kuulamisel, vaid lõi struktuuri, mis jõudis otse inimese südamesse ja nõudis isiklikku refleksiooni.