Balti kaitsepoliitikal vaja selgem mandate

Fookuse toimetaja Meelis Oidsalu analüüsib, kuidas Balti riikide kaitsestrateegia on viimastel aastatel muutunud. Arutelu keskmes on põhimõte, et sõja korral võib kaitsetegevus kanduda agressori territooriumile.

Balti riikide kaitsetegevus on seismal üleminekul. Pikka aega on rõhutatud puhtalt kaitsva iseloomuga kaitsestrateegiaid, kuid viimase paari aastaga on arutelu poliitilistes ja sõjalistel ringkondades tunduvalt laienenud. Selge on muutunud ka see, et traditsiooniline defensive positsiooni jäämine ei pruugi olla piisav.

Probleem seisneb selles, et avalik debatt pole jõudnud sammu pidada strateegiliste arengutega. Balti riikide valitsustes ja kaitseväes on teada, et potentsiaalse agressiooni korral võib vastuseis kanduda agressori territooriumile. Kuid selge poliitiline mandaat ja rahvusvaheline õiguslik alus selle tegevuse jaoks on jäänud hägusaks.

Meelis Oidsalu tõdeb, et Fookuse toimetajana näeb ta, kuidas strateegiline mõtlemine käib ees avalikust poliitilisest aruleust. See tekitab ohu, kus sõjaline planeerimine ja poliitiline otsustamine võivad hajuda. Balti riigid peavad selgelt otsustama, millised on nende kaitsetegevuse piirid ja alused siis, kui konflikt areneb äärmuslikuks.

Ühtse mandaadi puudumine võib raskendada rahvusvahelist koostööd ja õiguslikku positsioon. NATO liikmesriikidena on Eesti, Läti ja Leedu kohustatud, kuid praktiline tegevus vajab selgeid raameid. Oidsalu kutsub üles avalikumale ja ausale debatile, kus poliitikud ja kodanikud arutaksid koos, millised peavad olema Balti kaitsestrateegia tegelikud aluseid.