Digitaalsed saatkonnad: kuidas riigid kaitsevad oma andmeid välismaal

Digitaalsed saatkonnad: kuidas riigid kaitsevad oma andmeid välismaal

Küberrünnakute, hübriidsõja ja sõjaliste konfliktide taustal on mitmed riigid hakanud oma kriitilisi andmeid salvestama väljapoole oma riigipiire. Nn digitaalsed saatkonnad muutuvad üha olulisemaks riikliku julgeoleku osaks. Eesti on olnud selles valdkonnas üks pioneere.

Tehnoloogia

Küberrünnakud, hübriidsõda ja relvastatud konfliktid on sundinud riike otsima uusi viise oma olulisimate andmete kaitsmiseks. Lahendus, mida üha enam riike kaalub, on nn digitaalne saatkond — süsteem, mille raames hoitakse riiklikke andmeid serverites, mis asuvad füüsiliselt teises riigis.

## Eesti — teerajaja

Eesti on selles valdkonnas olnud rahvusvaheline eestvedaja. Juba aastaid on Eesti arendanud nn andmesaatkondade kontseptsiooni, mis võimaldab kriitiliste riiklike andmete ja registrite säilitamist välismaal — eelkõige Luxembourgis — isegi siis, kui Eesti ise peaks sattuma rünnaku alla. See lahendus tugineb e-riigi põhimõtetele ning annab riigile võime jätkata toimimist ka äärmuslikes olukordades.

## Miks see vajalik on?

Oht ei ole teoreetiline. 2007. aastal tabas Eestit massiline küberrünnak, mis lõi pikaks ajaks ajutiselt riigi digitaalse infrastruktuuri. Sellest kogemusest õppides hakati otsima viise, kuidas tagada riigi toimimine ka kõige halvemas stsenaariumis. Ukraina sõda on neid muresid veelgi teravdanud — küberründed on muutunud lahutamatuks osaks tänapäevasest sõjapidamisest.

## Huvi kasvab kogu maailmas

Nüüd vaatavad paljud teised riigid Eesti eeskujule. Digitaalsed saatkonnad pakuvad nn andmete varjupaika sõja, looduskatastroofi või suure küberrünnaku korral. Selline lähenemine tõstatab ka keerulisi õiguslikke ja poliitilisi küsimusi: millistel tingimustel pääsevad võõrriigi servereisse salvestatud andmetele ligi teised riigid? Kuidas tagatakse andmete suveräänsus?

Vastused neile küsimustele kujundavad tuleviku riigivalitsemist viisil, mida veel kümme aastat tagasi ei osanud ette kujutada. Üks on selge: digitaalne infrastruktuur on muutunud sama strateegiliseks kui füüsiline territoorium.

Открыть в приложении →