Eneli Kindsiko: noored ei kao kuhugi, isegi kui neid eiratakse

Eneli Kindsiko kirjutab, et avalik raha liigub üha enam julgeolekukriiside lahendamisele, kuid noorte mured ei kao ainult seetõttu, et mõni teine kriis tundub suurem. Nähtamatuks muudetud noored esitavad ühiskonnale lõpuks arve.

Maailm on muutunud ohtlikumaks ja avalikud ressursid järgivad paratamatult kõige nähtavamaid kriise. Selles võistluses tähelepanu pärast jäävad noored tihti kaotajaks — nende probleemid ei ole plahvatavad ega lärmakad, kuid need ei ole ka kadunud.

Eneli Kindsiko tõstatab küsimuse, mis peaks häirekellana kõlama kõigi otsustajate kõrvus: mis juhtub ühiskonnaga, kui ta otsustab süstemaatiliselt eirata ühe põlvkonna vajadusi? Vastus ei ole optimistlik. Noored, kelle muresid ei kuulata ja kellele ressursse ei eraldata, ei kao — nad esitavad arve hiljem, sageli palju kõrgema hinnaga.

Julgeolekukulutuste kasv on mõistetav ja vajalik. Kuid see ei tohiks toimuda noortepoliitika, hariduse ja vaimse tervise teenuste arvelt. Lühiajaline kokkuhoid noorte toetamisel toob pikaajalise kahju tööjõu kvaliteedis, sotsiaalses sidususes ja riigi jätkusuutlikkuses.

Kindsiko sõnumi tuum on lihtne, kuid tabav: kriisid ei ole võistlus. Oht piiridel ja kriis noorte seas ei välista teineteist — mõlemad nõuavad tähelepanu, mõlemad nõuavad vastutust. Ühiskond, mis muudab oma noored nähtamatuks, ehitab oma tuleviku nigelale vundamendile.