Imbi Paju: kust algab riiklik aristokraatia ja Tartu rahu tähendus täna

Kirjanik Imbi Paju kirjutab riiklikust aristokraatiast ja ajaloomälust. Ta toob esile KGB defektori Oleg Gordijevski 1997. aasta hoiatuse, et järgmine rünnak Eesti vastu ei tule tankidega, vaid ajaloolise häbi külvamise kaudu. Paju seob Tartu rahu tähtsuse ja hääletu alistumise ohu tänase päevaga.

Kirjanik Imbi Paju tõstatab küsimuse, kust algab riiklik aristokraatia — ja kuhu kaob rahvuslik selgroog, kui ajalugu hakatakse ümber kirjutama. Tema analüüs lähtub 1997. aastal tehtud hoiatusest, mille esitas endine KGB topeltagent Oleg Gordijevski: järgmine rünnak ei saabu tankidega, vaid palju salakavalama meetodiga — pannes teid ise oma riigi ajalugu häbenema.

Tartu rahu, mis sõlmiti 1920. aastal ja kinnitas Eesti iseseisvust rahvusvahelisel areenil, on Paju käsitluses midagi enamat kui juriidiline dokument. See on rahvusliku eneseväärikuse alustala, mille õõnestamine on üks vaikse alistumise mehhanisme. Küsimus pole ainult ajaloos — see puudutab seda, mida me täna oma lastelastele edasi anname.

Gordijevski hoiatus ja tänane päev

Gordijevski sõnad kõlavad 1997. aastast vaadatuna prohvetlikult. Inforuumi, ajalootõlgenduste ja kultuurilise enesepildi kallal töötamine on meetod, mis ei jäta nähtavaid haavu — aga lõhub ühiskonda seestpoolt. Paju küsib, kas Eesti ühiskond on piisavalt tähelepanelik nende mehhanismide suhtes.

Riikliku aristokraatia mõiste viitab kirjaniku käsitluses neile, kes hoiavad alal riigi vaimseid alustalasid — mitte privileegide, vaid vastutuse kaudu. See vastutus tähendab ka julgust rääkida avalikult hääletu alistumise ohust, mil see veel peatada on.

Ajaloomälu kui kaitsevahend

Paju sõnum on selge: ajaloomälu ei ole nostalgia, vaid kaitsevahend. Rahvas, kes teab, mida ta on läbi elanud ja kuidas ta on oma riigi võitnud, on palju raskem sihtmärk manipulatsioonile. Tartu rahu tähenduse hoidmine elus ei ole akadeemiline harjutus — see on osa riiklikust kaitsest laiemas tähenduses.