Kalevi Kull: kellakeeramine on loodusest võõrandumise sümbol

Semiootik Kalevi Kull kirjutab, et kokkuleppeline suveaeg on märk meie eemaldumisest looduslikust rütmist. Tema hinnangul pole kellakeeramise praktika mõistlik ega põhjendatud.

Iga kevad ja sügis kordub tuttav rituaal: kellad keeratakse tund aega ette või taha. Paljud küsivad, kas sellel on üldse mõtet — ja semiootik Kalevi Kull vastab selgelt: ei ole.

Kulli sõnul pole suveaeg midagi muud kui kokkulepitud abstraktsioon, mis lahutab meid looduse tegelikust rütmist. Päike tõuseb ja loojub oma seaduste järgi, kuid inimühiskond otsustab kellasid nihutada, justkui saaks sellega midagi päriselt muuta. Tegelikult muutub vaid number kellal — mitte valgus, mitte loodus, mitte bioloogiline kell meie kehas.

Loodus ei allu kokkulepetele

Looduslikud rütmid — ööpäevarütm, aastaaegade vaheldumine, valguse ja pimeduse tsükkel — on kujunenud miljonite aastate jooksul. Inimkeha on neile rütmidele häälestatud palju sügavamalt, kui me igapäevaelus tunnistame. Kellakeeramine häirib seda häälestust kunstlikult, põhjustades uneprobleeme, väsimust ja meeleolukõikumisi — eriti esimestel nädalatel pärast üleminekut.

Kull rõhutab, et see pole pelgalt mugavuse küsimus. Tegemist on sümboolse aktiga: me eelistame bürokraatlikku kokkulepet looduslikule reaalsusele. Selline hoiak peegeldab laiemalt seda, kuidas kaasaegne ühiskond kipub loodust allutama inimlike süsteemide loogikale, mitte vastupidi.

Aeg on käes loobuda

Paljud Euroopa riigid on arutanud kellakeeramisest loobumist juba aastaid — Euroopa Parlament hääletas selle kaotamise poolt juba 2019. aastal, kuid otsus on jäänud liikmesriikide poliitilise tahte taha kinni. Kull leiab, et viivitamine on põhjendamatu: mida kauem säilitame selle kunstliku praktika, seda kauem jääme võõrdunuks looduslikust ajatajust, mis on meile tegelikult omane.