Kas Pevkur tegeb droonide vastu võitlemise asemel tsirkusega?

Valitsus keeldus ootamatult uute jalaväe lahingumasinate hanget tegemast, viidates kulude kasvule ja drooniohule. Kommentaator küsib, kas avalikult esitatud põhjendused varjavad tegelikke poliitilisi otsuseid ja kas planeeritud droonikaitserahastus tõesti kaitseb lihttsagaraid inimesi.

Eesti valitsuse otsus loobuda jalaväe lahingumasinate hankest äratundis küsimusi, mis ulatuvad kaugemale tavapärasest kulutevaikanaldamise debatiist. Ametlikud seletused kallinenud kuludest ja tuleviku- võimetekujundamisest tunduvad sisuliselt mõistlikud, kuid tegelik jutt käib ilmekalt kaitsepoliitika taaskalibreerimisel.

Valitsuse argumendid drooniohule reageerimise kohta peaksid olema tõsiseltvõetavad, sest Ukraina konflikt on näidanud droonide suurenenud rolli tänapäevases lahingus. Kui ressursse suunatakse selle ohuteguriga võitlemiseks, peaks see olema ühiskonnale positiivne areng. Kuid siinkohal jääb jälgi tegemata: kuidas jaguneb eraldatud rahastus konkreetselt droonikaitsetehiseid ja -süsteemide vahel?

Kommentaatoris tekib kahtlus, kas tegelikult eraldatav summa droonikaitsele vastab tegelikult inimeste ootustele kodumaise kaitse osas. Avaliku suhtlemise ja faktiliste investeeringute vaheline lõhe võib olla märksa laiem, kui ametlikud pressiteated andestaks arvata. Valitsus peab selgitama, milline konkreetne droonikaitsesuutlikkus Eestimaale tegelikkuses kujuneb.

Otsuse taga võib peituda ka sisepealitsuste pinged erinevate ressurside jaotamise ümber, mida pole avalikkusele täielikult avatud. Kui on tegemist taktikaliselt keeruliste poliitikakompromisstidega, peaks valitsus seda ausalt tunnistama selle asemel, et peituda tehislike selgituste taha.