Kolumn: viie lapse üksikema küsib, mida tähendab «terviklik pere»

Viie lapse üksikema jagab oma mõtteid perele antavate konkursistatuutide ja ühiskondlike ootuste kohta. Ta seab kahtluse alla, kas terviklik pere tähendab vaid seda, kui kõik lahtreid on täidetud. Kolumnis uuritakse, millise mõõdupuuga hinnatakse tänapäeva perede väärtust.

Üks peresid tunnustav konkurss on pannud üksikema mõtlema: kas ainult teatud tüüpi pered on täisväärtuslikud? Kolumnis jagab viie lapse ema oma isiklikke kahtlusi ja küsib otse, kas ankeedis tühjaks jäävad lahtrid teevad pere kuidagi vähem väärtuslikuks.

Kui konkursi ankeedis on eraldi rubriigid «ema andmed» ja «isa andmed», siis tekib paratamatult küsimus, mida korraldajad tegelikult silmas peavad. Kas terviklik pere on see, kus kõik raamistiku lahtrid saavad täidetud? Kas see tähendab, et kõik pereliikmed elavad ühe katuse all ja kõik püsib koos?

«On hetki, mil mõtlen, kas ma üldse teen midagi piisavalt hästi,» tunnistab kolumni autor ausalt. See lause avab midagi enamat kui isikliku kahtluse – see peegeldab ühiskondlikku survet, mida tunnevad tuhanded vanemad, kes kasvatavad lapsi ilma traditsioonilise peremudelita.

Kolumn kutsub lugejat peatuma ja küsima, millise joonlauaga me peresid üldse mõõdame. Kas terviklikkus sünnib ühise eluruumi või täidetud vormilahkrite kaudu, või on see midagi hoopis sügavamat – turvatunne, armastus ja vastutus, mis ei sõltu perekonnaseisu dokumentidest?

See on küsimus, millele ühiskond pole veel ammendavat vastust andnud. Perede mitmekesisus kasvab, aga institutsioonide vormid ja konkursistatuudid jäävad sageli ajale jalgu.