Linn kasvab: tühermaa-peenartest saab looduse varjupaik

Maastikuarhitekt ja keskkonnasotsioloog rõhutavad, et linnade isetekkelised rohealad säilitavad rohkem biodiversiteeti kui korrastatud kogukonnaaiad. Ekspertide sõnul võiks linnaplaneerimises rohkem ruumi anda loodusliku arenguga aladele.

Eesti linnades on tekkima märkimisväärne hulk mitteplaanituid rohealasid, millel on traditsioonilisest linnahooldusest kaugem tähendus. Tallinnas ja teistes suurlinnades kasvavad nn tühermaa-peenardes liigid, mida korrastatud linnapargides harva näeb. Need alad tekivad sageli hooletusse jäänud kvartalitesse ja aiamaa servi, kus loodusele antakse suhteliselt suurem vabadus arengule.

Maastikuarhitekt Kadri Maikovik ja keskkonnasotsioloog Bianka Plüschke-Altof rõhutasid Vikerraadio saates "Teise mätta otsast", et need juhuslikult tekkinud rohealad pakuvad elurikkusele ootamatu peavarju. Erinevalt rangelt planeeritud kogukonnaaedadest, kus istutused valitakse ette, tekib isetekkelistes tühermaa-peenardetes märksa suurem bioloogiline mitmekesisus. Putukad, linnud ja muud väikeloomad leiavad neist aladest sobivamaid eluruume.

Ekspertide arvates võiks linnaplaneerijad rohkem mõelda kontrollitud loomulikkusele. Ei pea iga linnaosa roheline osa olema ideaalne haljasalune – ka natiseva pilkuga tühermaa võib olla linna ökoloogiliselt kasulikum kui ühtlaselt niidatud graniidikraaviga ala. See ei tähenda riigamist, vaid teadlikku otsust rohealade suhtes planeeritud loomulikkusega eksperimenteerida.

Muutus nõuaks mõtteviisi muutust linnavalitsuste juures, kus eelistatakse traditsiooniliselt akuratset korrast. Siiski näitavad paljud Lääne-Euroopa linnad, et kombineeritud lähenemine – osa alasid korrastatud, osa loodusliku arenguga – pakub parimaid tulemusi nii elurikkuse kui ka rahva heaolu seisukohalt.