Miks poliitikud vabandavad teiste, mitte enda eest?

Arvamuse kirjutaja Sandra Laur uurib poliitikute vabanduste kultuuri ja küsib, miks poliitilised juhid panevad paisuma teiste pahed, kuid keelduvad oma vigadest vastutust võtmast. Lapsepõlvest harjutatud normaalsest käitumisest erineb poliitikute praktiika oluliselt.

Ühiskonnas on tavaks õpetada lapsi juba väikesest saadik õigeks käitumiseks: pahategu nõuab kahetsust ja vabandust. See lihtne norm peaks kehtima kõigile, samas on praktikas näha, et poliitikud opereerivad täiesti erinevate reeglite järgi. Kui laps paneb pahandust, ootab perekond ja õpetaja õiget reageerimist. Kui poliitik seab põhiseaduse või seaduseid ohtu, võib ta sageli lihtalt edasi minna, kutsudes kaasa vaid vähese kriitikat.

Poliitiliste vabanduste fenomen näitab huvitavat mustrit: juhid vabandavad hea meelega teiste tegude pärast, kuid enda enda eest seda teha ei soovi. See strateegia on arvutuslik – teiste pahe tunnistamine võib isegi kasvaõpet anda, näitades juhtide moraalselt kõrget seisundit. Kuid enda vigade tunnistamine viib alati riskini: maine kahanemine, usalduse kadumine ja võimalike poliitiliste järelmuste oht.