Miks ujutavad kasiinoreklaamid Eesti meediaruumi üle?

Hasartmängureklaamid on levinud igasse meedia nurka — telerist sotsiaalmeediasse ja spordisaadetest uudisteportaalideni. Kuigi seaduslikult on kõik justkui korras, kerkib küsimus, kas me normaliseerime midagi, mis vajab kriitilist pilku.

Hasartmängu teema pole enam midagi, millega kokku puutuda ainult öistes kasiinodes või kohaliku baarileti taga. Kasiinoreklaamid on tunginud meie igapäevasesse meediaruumi — teleekraanidele, veebiportaalidesse, sotsiaalmeediasse ja spordiülekannete vaheaegadesse. Küsimus pole enam selles, kas need reklaamid eksisteerivad, vaid selles, mida tähendab, et me oleme nendega niivõrd harjunud.

Eestis reguleerib hasartmängureklaami hasartmänguseadus ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) teostab järelevalvet. Seaduslikult peavad reklaamid sisaldama hoiatusi sõltuvusohu kohta ning teatud piirangud on kehtestatud näiteks alaealiste kaitseks. Ometi näeme aastast aastasse, kuidas reklaamimaht kasvab ja kanalid mitmekordistuvad — eriti digitaalses keskkonnas, kus suunatud reklaam jõuab kasutajani ülima täpsusega.

Normaliseerimine toimub tasapisi

Probleem pole niivõrd ühes konkreetses reklaamis, vaid kogu keskkonna kujunemises. Kui inimene näeb päeva jooksul kümneid kordi erinevaid mänguplatvorme reklaamivaid sõnumeid, muutub hasartmäng tavalise meelelahutuse osaks — midagi sama igapäevast kui kiirtoidu- või spordivarustuse reklaam. Psühholoogid on korduvalt hoiatanud, et selline keskkond soodustab mänguharjumuse teket ka inimestel, kes muidu poleks selle peale tulnud.

Eriti murettekitav on olukord noorte seas. Digitaalreklaami algoritmid on küll teoreetiliselt kohustatud alaealisi välistama, kuid praktikas on kontroll piiratud. Noor inimene, kes ei vasta 18-aastase kriteeriumile, võib siiski olla platvormi aktiivne kasutaja ja sattuda kokku reklaamidega, mille sõnum on ahvatlev ja glamuurne: kiired võidud, põnev elu, lihtne raha.

Vastutus peab olema laiem

Seda küsimust ei peaks esitama ainult seadusandjad ja järelevalveasutused. Ka meediumid ise — portaalid, telekanalid, spordiorganisatsioonid — peaksid mõtlema, millist reklaami nad oma keskkonda lubavad. Reklaamitulu on atraktiivne, kuid pikaajaline maine ja lugeja usaldus on väärt rohkemat. Samuti vajab arutelu see, kas praegused hoiatustekstid — väikeses kirjas, ruttu loetud — täidavad oma eesmärki või on need pelgalt formaalne nõue ilma sisulise mõjuta. Kasiinoreklaamide üleküllus Eesti meediaruumis ei tähenda, et olukord on paratamatu. See tähendab, et on aeg rääkida normidest, mida soovime oma ühisruumis näha.