Muinsuskaitseamet: Eesti kultuuripärand ei oota paremaid aegu

Muinsuskaitseameti peadirektor Marilin Mihkelson kirjutab arvamusloos, et pärandihoidlate küsimus pole pelgalt tehniline probleem. Tegelikult on tegemist fundamentaalse küsimusega selle kohta, kuhu ja kuidas hoiame Eesti kollektiivset mälu.

Muinsuskaitseameti peadirektor Marilin Mihkelson tõstatab terava küsimuse: kus ja mis tingimustes säilitatakse seda, mida võib pidada Eesti rahvuslikuks mäluks? Esmapilgul tundub pärandihoidlate teema kuivalt tehniline — ruutmeetrid, kliimanõuded, riiulisüsteemid, digiteerimine ja kolimiskavad. Kuid tegelikult on selle taga palju olulisem ja ebamugavam sisulisem küsimus.

Mihkelsoni sõnul ei saa kultuuripärand endale lubada luksust oodata paremaid aegu ega rohkemat raha. Pärand ei seisa paigal: see kas säilib nõuetekohastes tingimustes või laguneb. Kui selleks vajalikke otsuseid edasi lükata, kasvab tulevikus nii kulu kui kahju.

Pärandihoidlate küsimus puudutab kõiki suuremaid mäluasutusi — muuseume, arhiive ja raamatukogusid —, kes seisavad silmitsi olukorraga, kus esemeid, dokumente ja kunstiteoseid on rohkem kui nõuetekohast säilitusruumi. Digiteerimise kiirus ei suuda füüsilise kogumise tempoga sammu pidada, ning vananenud ladudel on oma piirid.

Sisuliselt on tegemist ühiskondliku valikuga: kui palju väärtustame oma ajaloolist pärandit ja kui palju oleme valmis selle säilitamisse investeerima. Kultuurimälu on rahvusidentiteedi alustala — kui see kaob või kannatab, pole seda tagasi saada. Muinsuskaitseamet rõhutab, et lahenduste leidmisega ei tohiks enam viivitada.