Parandamiskultuur muutub teadlikuks vastupanuks tarbimisele

Eesti Rahva Muuseumi uurimus näitab, et asjade parandamine on arenenud nõukogude aja majanduslikust vajadusest tänapäeva teadlikuks vastupanuks liigse tarbimise vastu. Parandamiskultuuri ümber on kasvanud uus liikumine, mis seob traditsioonilisi väärtusi keskkonnateadlikkusega.

Eesti Rahva Muuseumi teadur Tenno Teidearu on lõpetanud uurimuse, mis toob esile põlvkondade vahelise muutuse meie suhetes esemetega. Katkiste asjade kordategemine, mis oli nõukogude ajal majanduslikust hädast tingitud käitumine, on kujunenud nüüdisajal millekski hoopis teistsuguseks - teadlikuks ideoloogiliseks valikuks ja protestiks ühiskonnas valitsenud masstarbimise kultuuri vastu.

Parandamisliikumine peegeldab muutust, kus vanematelt ja vanavanematelt pärandatud praktikad saavad uue tähenduse. Seal, kus käis varem puhas majanduslik loogika - kas on odavam parandada või osta uus - seisab nüüd teadlik keskkonnateadlikkus ja soov vähendada prügilangetust. Liikumine ühendab nii praktilist oskust, keskkonnateadlikkust kui ka teatud vormis protestivaimu tänapäevaste tarbimisharjumuste vastu.

Eesti Rahva Muuseumi uurimuse järgi on parandan­damiskultuuri ümber kasvanud kogukond, mis aktiivselt jagab teadmist ja oskusi. Inimesed kogunevad remonditöötubades ja infopäevadel, jagades nõuandeid ja osutades üksteisele, kuidas korrata rõivaid, remontida elektroonikat või taastada hubase kodamööbli. See on muutunud midagi enamat kui pelgalt praktiliseks tegevuseks - see on kultuuriline ja sotsiaalne liikumine.

Parandamisel on selge seos kaasaegse teadlikkusega ressursside piiratusest ja kliimamuutustest. Iga parandatud ase­me taga on ära hoitud elektri- ja tarbijateprügi, mille tootmine oleks keskkonnale olnud kurnav. Liikumine näitab, et traditsiooniline teadus ja uuenduslik keskkonnateadlikkus saavad käia käsikäes, luues midagi, mis on nii praktilist kui ka poliitiliselt olulist.