Robert Lippin: Eesti riigikaitse nõrk lüli on elanikkonnakaitse

Robert Lippin kirjutab, et Eesti riigikaitse süsteemis on selge haavatavus – elanikkonnakaitse areneb liiga aeglaselt. Isegi kui laskemoon, õhutõrje ja liitlassuhted on korras, jätab elanikkonnakaitse mahajäämus süsteemi terviku kaitsevõimesse augu.

Riigikaitsele mõeldes kalduvad tähelepanu köitma relvasüsteemid, liitlasväed ja laskemoona varud – need on nähtavad, mõõdetavad ja tekitavad kindlustunnet. Kuid Robert Lippini hinnangul on Eesti riigikaitse kolonni tagumine ots – elanikkonnakaitse – jäänud teiste komponentidega võrreldes selgelt maha.

Lippin toob välja, et süsteem on nii tugev kui selle nõrgim lüli. Kui õhutõrje toimib, liitlassuhted on tugevad ja laskemoona on piisavalt, kuid elanikkonnakaitse ei suuda inimesi kriiside ajal toetada, varustada ega kaitsta, siis jääb kogu kaitsevõimesse lünk, mida vastane saab ära kasutada.

## Miks elanikkonnakaitse mahajääb

Elanikkonnakaitse areneb aeglaselt mitmel põhjusel: sellele pööratakse vähem avalikku tähelepanu, see on hajutatuma vastutusega ning tulemused ei ole nii silmanähtavad kui riigikaitse muudes valdkondades. Ometi on just varjumissüsteemid, tsiviilside ja elanike teavitamine need elemendid, mis määravad, kuidas ühiskond päriselt kriisi üle elab.

Lippin rõhutab, et kaasaegne riigikaitse ei ole üksnes sõjaline ettevõtmine – see hõlmab kogu ühiskonda. Sõjalise valmisoleku kõrval peab olema valmisolek ka tsiviilpoolel: kuidas tagatakse kriitilised teenused, kuidas hoitakse elanikke informeerituna ja kuidas organiseeritakse evakuatsioon vajadusel.

## Mida tuleks teha

Arvamusloo autor leiab, et elanikkonnakaitse tugevdamine ei nõua tingimata hiigeleelarvet, vaid eelkõige selget vastutust, koordinatsiooni ja poliitilist tahet. Kui need elemendid on paigas, saab ka elanikkonnakaitse olla riigikaitse kolonni osa, mis ei pidurda, vaid toetab kogu süsteemi toimimist.