Siiri Laidla: kust teavad kelmid, kellel on raha?

Arvamuskiri pettuste ja usalduse teemal. Autor Siiri Laidla arutleb, kuidas petturid leiavad oma ohvrid ning miks inimesed langevad kelmide lõksu. Inspiratsiooni saab ta seriaaliga "Õnne 13" seotud mõtetest.

Siiri Laidla küsib: kust teavad kelmid täpselt, kelle ukse taha koputada? See küsimus vaevab paljusid, kes on ise või kelle lähedased on sattunud petturite ohvriks.

Kunagi tundus telepettur lihtsalt stsenaristide väljamõeldud karikatuur. Populaarne eesti serial "Õnne 13" kujutas tegelast Annelit, kes meelitas kergeusklikelt meestelt raha välja, ajades igale neist just seda juttu, mida too kuulda tahtis. Vaatajana tundus see liialdusena – keegi ju päriselus nii ei käitu?

Ometi on tegelikkus karmim. Petturid on teadlikud sellest, kellel võib raha olla, ning kasutavad selleks mitmesuguseid meetodeid – alates avalikest andmebaasidest kuni sotsiaalmeedia profiilide analüüsimiseni. Lisaks liigub informatsioon kelmide võrgustikes: kes maksis, kes usaldab võõraid, kes on üksildane.

Usaldus on inimlik vajadus, ja just seda kelmid ekspluateerivad. Vanasõna ütleb küll, et usalda, aga kontrolli – kuid praktikas unustame kontrolli osa just siis, kui keegi räägib täpselt seda, mida tahame kuulda. Emotsioonid lülitavad kriitilise mõtlemise välja.

Autor tuletab meelde lihtsat tõde: surm ei võta sealt, kus midagi pole. Kelmid ei raiska aega inimestele, keda nad peavad vaeseks. Seega tasub mõelda, millist infot me enda kohta avalikult jagame – ja kas see võib meid muuta järgmiseks sihtmärgiks.