Tennikse madalamatel tasemetel: üksinda reisimine ja rahanappus

Tennikse madalamatel tasemetel mängivad sportlased peavad toime tulema piiratud eelarvega – magades transiidibussis ja jagades teistega toapinda. Elu madalamates tennisesarjades on kaugel glamuurist, millega seostatakse tipptennist.

Tennikse maailm on kahetasandiline: ühelt poolt on suured turniirid nagu Wimbledon ja US Open, kus staarid teenivad miljoneid, teiselt poolt aga sajad mängijad, kes võitlevad iga sendi eest, et oma unistust elus hoida.

Madalamates tennisesarjades mängivad sportlased reisivad sageli üksi, ilma treenerita, ning otsivad odavaimaid öömajalahendusei. Üks levinud kulude kokkuhoiu võte on magamine transiidibussis, mis säästab hotelliraha, kuid teeb pika hooaja füüsiliselt ja vaimselt kurnavaks.

Tubade jagamine teiste mängijatega on samuti tavaline praktika – isegi vastastega, keda järgmisel päeval väljakul kohtutakse. Turniiripreemiad madalamatel tasemetel on tagasihoidlikud ning pärast reisikulude, öömaja ja treeningarvete tasumist jääb mängijatele sageli kätte vaevu elamiseks piisav summa.

Paljud nendest sportlastest investeerivad aastakümneid oma karjääri, lootes murdmurdmurda läbi profitennise tippu. Statistiliselt jõuab sinna vaid üksikuid – suurem osa jääb igavesti varju, kuid jätkab mängimist kirgedest ajendatuna.