Ukraina konflikt selgitatud: taust, käik ja miks see Eestile oluline on

Venemaa täiemahuline invasioon Ukrainasse algas 24. veebruaril 2022 ja jätkub tänaseni üle kolme aasta hiljem. Konflikt on arenenud droonisõjaks, kus Ukraina rünnakud Vene energiainfrastruktuurile põhjustavad märkimisväärset kahju, samas kui Venemaa massiivsel pommitamisel püüab Kiievit ja teisi linnu hävitada. Sõja käik mõjutab otseselt Eestit ja teisi Balti riike turvalisuse, majanduse ja geopoliitiliste suhete kaudu.

Ukraina-Venemaa sõda on majanduslik ja geopoliitiline konflikt, mis sai alguse 2022. aasta veebruaris Venemaa presidendi Vladimir Putini otsusest käivitada täiemahuline invasioon naaberriiki vastu. Sõja tagapõhjaks oli Putini soov takistada Ukrainat NATO-sse astumast ja taastada Kremli mõju Ukrainas, mida Moskva pidas ajalooliselt oma sfääri osaks. Ukraina aga valis läänepoolse poliitilise tee, mis Putini režiimi jaoks oli ületamatu punane joon.

Konflikti juurte mõistmine nõuab tagasivaatamist 2014. aastasse, kui Venemaa annekteeris Krimmi pool-saart ja toetas separatiste Donbassil. Selle perioodi sõjad nõudsid tuhandeid elusid, aga paljud riigid ja rahvusvahelised institutsioonid ei reageerinud piisavalt otsustavalt. See andis Kremli-meelsele Moskvale julgust jätkata agressiivsete sammudega. 2022. aasta veebruaris aga oli pilt muutunud – Ukraina oli muutunud tugevamaks, Lääs tähelepanelikumaks ja Euroopa julgeolekuolukord ohutuks.

Sõja käik on olnud eri etappidest koosnev. Esmalt püüdis Venemaa kiiresti Kiievit vallutada, kuid Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi ja tema väed seisid vastupanu. Pärast Venemaa vägede taandumist Kiievilt lülitus sõda pikaajalise rindelahendusse, kus Vene jõud hakkasid aeglaselt teele minema Ida-Ukrainas, eriti Donbassi piirkonnas. Sõja käigus on aga tehtud revolutsioonilisi tehnoloogilisi edusamme – droonid on saanud lahinguväljal otsustavaks teguriks. Ukraina kasutab droonide abil Vene varustuskolonnade, energiainfrastruktuuri ja sõjaväebaasidega teisipäevast kaugele. Venemaa aga pommitab Kiievit ja teisi linnu massiliste raketti- ja droonirünnakutega.

Tänapäevasel etapil on sõda jäänud ummikusse rindelõigul, kus lahingud paistavad olevat väsitavad ja edu marginaalne. Ukraina näitab kuitahes et ei kaota vastupanu, kuigi sõjakaod on kahetsusväärse suurusega. Briti luure hindab, et Venemaa on kaotanud umbes poole miljoniga inimese hukkunud ja haavatatuna. Ukrainal on olnud suuremad kaod protsentuaalselt, kuid pidevat lääneriikide toetust saades suudab see jätkata. Droonisõja tähtsus on kasvanud – Ukraina ründab Vene energiainfrastruktuuri sügaval Venemaa territooriumil, tekitades Kremli režiimile majanduslikke kahju ja elanikkonna rahulolematust. Venemaa aga kasutab rakette ja drooneid tsiviilinfrastruktuuri rünnakuks, mille sihtmärgid on märgata.

Politoloogiliselt on sõda muutunud üha ohtlikumaks. Putini režiim on sattunud kitsaskohtadesse – sõja jätkamine kahjustab Venemaa majandust, maksab suuri inimkaotusi ja toob rahvusvahelistele sanktsioonidele allumise. Samas kaotamine oleks Putini jaoks poliitiline hukkamine. Lääneriigid on andnud Ukrainale suurt sõjalist abi, kuid USA roll on viimaste kuudega nõrgenenud, tekitades ärevust Euroopas. Euroopa Liit otsib võimalusi läbirääkimiste juhtimiseks, kuid pole selge, kuidas ja millal need algaksid.

Eestile on see konflikt väga oluline. Esiteks puudutab sõja geopoliitiline mõju Balti riikide turvalisust – kui Ukraina langeks, oleks Eesti ja teised NATO idatiiva riigid Venemaa otsesel survealal. Teiseks toob sõda endaga energiakriise, põgenike voogusid ja majanduslikke häireid, mida Eesti ressursid peavad paigutama. Kolmandaks on Ukraina vastupanu ja selle toetamine Lääne ühe kõige olulisema geopoliitilise sammuna, sest see määrab tuleviku Euroopa turvalikkuse. Neljandaks näitab Ukraina digitaalse sõjapidamise ja droonitehnoloogia revolutsioon, kuidas tuleviku sõjad võivad välja näha, ning see on tähendusrikas Eesti kaitseplaaneerimisele.

Tuleviku väljavaated jäävad mitmesugused. Optimistlikult öeldes võib Ukraina raskel võitlusel saavutada territoriaalne tasakaal või isegi Venemaa sunnitud läbirääkimistele. Halvematest stsenaariumidest – Venemaa võib üritada ületada Ukrainat puhtalt väsimusest ja demograafiast, rünnates tsiviilinfrastruktuuri massiliselt. Rahvusvahelises sfääris on suur küsimus, kuidas USA uus administratsioon konflikti käsitleb ja kas Euroopa suudab oma ühtsust hoida. Üks asi on kindel: Ukraina konflikt on määratlenud meie aegade geopolitikat ja selle lõpp muudab Euroopa julgeolekuarhitektuuri tundmatuseni.