Ukraina konflikt selgitatud: taust, käik ja miks see Eestile oluline on

Venemaa täiemahulise invasiooni Ukrainasse algus oli 24. veebruaril 2022 ja see jätkub tänaseni üle kolme aasta hiljem. Konflikt on arenenud droonisõjaks, kus Ukraina rünnakud Vene energiainfrastruktuurile põhjustavad märkimisväärset kahju, samas kui Venemaa massiivsel pommitamisel püüab Kiievit ja teisi linnu häävitada.

Ukraina-Venemaa sõda alguse sai 24. veebruaril 2022, kui Venemaa president Vladimir Putin käskis vägedel suurte väegrupi üllatusrünnak Ukrainale. See ei ole aga esimene konflikt nende kahe riigi vahel. Venemaa annekteeris 2014. aastal Krimmi poolsaare ja andis militaarse toetuse Donbassi separatistidele. Sel perioodil hukkus tuhandeid inimesi, kuid täielik sõjaoperatsioon käivitus alles kaheksa aastat hiljem. Ukraina on Euroopa suurim riik pindala poolest ja tema geopoliitiline positsioon on olnud pikka aega pingeline, sest Moskva näeb seda oma sfääri kuuluvana. Kiievi eesmärk NATO ja Euroopa Liiduga liitumiseks on aga vastakaaluks Kremli imperialistlikele ambitsiooni.

Sõja esimesel aastal üritasid Vene väed kiirelt pealinna vallutada ja asendada Ukraina juhtkonna Kremli pooldava režiimiga. Selle katse ebaõnnestus tänu Ukraina rahva vastupanule ja lääneriikide kasvavale sõjalisele abile. Pärast seda evolutsioneeris konflikt pikaajaliste seisusõja stsenaariumiks Donbassi piirkonnas, kuigi lahingud on kulgenud edasi-tagasi. Venemaa on suutnud okupeerida umbes 20 protsenti Ukraina territooriumist, kuid tema tegelik progressioon on olnud aeglane ja kulukas. Sõja käigus on Venemaa kaotanud hukkunutena poole miljoni inimese ringis, nende sõjaliste võimete on märgatavalt vähenenud ja majandus on sattunud sanktsioonide tõttu raskesse seisu.

Droonitehnoloogia on muutunud selle sõja määravaks teguriks. Ukraina on osutanud oluliselt paremaks droonide opereerimises ja juhtimisel ning kasutab neid väikese hinnaga, kuid suurte tulemustega. Ukraina droonid on rünnanud Vene naftatöötlemistehased tuhandete kilomeetrite kaugusel, põhjustades kriitilisi piiranguid Vene kütuse tarnetes. Venemaa võimekus droonitõrjeks on aga jäänud tagasi, mistõttu ukrainlased jätkavad strateegiliselt tähtsa infrastruktuuri sihtimist. Ukraina on samuti välja töötanud kohanduvaid taktikaid ja kasutab odavamaid droonikonstruktsioone, mis teevad sõja pidamise kulutõhusamaks. Seevastu Venemaa jätkab suurt hulka droonitüüpi Shahed rakettide kasutamist, mis tapvad tsiviilelanikke elumutes ja kriitilise infrastruktuuri objektides.

Sõja humanitaarsel mõjul on olnud kohutavad tagajärjed. Saja tuhande inimesed on evakueeritud ohtlikelt piirkondadelt, sada tuhat sõdurit on langenud, ja tsiviilelanikud kannataavad igapäevaste rünnakute käigus. Venemaa on väidetavalt kasutanud piinamist sõjavangide vastu ning ignoreerinud rahvusvaheliseid humanitaarõiguse konventsioone. Ukraina elanikkonnal tekkis massiline ränne, kuna inimesed otsivasid varjupaika turvalisematest maades. Lapsi on lahti lastud kodudest, naiseid ja vanurite ümber on puhkenud rahulik päev.

Tallinnas ja teiste Balti linnade on muutunud selgeks, et Ukraina sõda omab otsest mõju neile ja terve Euroopa Liidule. Eesti on Ukrainale suurte rahasummade arvel sõjalist abi, poliitka eksperti ja humanitaarset abita andnud. Eesti poliitikud ja kaitseväelased tunnevad, et Ukraina edu on neile kriitiliselt oluline, sest Venemaa edukus Ukrainas võiks ajada Kremli ambitsioonid võnge suunata ka Balti riikide poole. Eesti diplomaadid on jäänud Kiievisse, hoolimata Kremli ähvardustest, et näidata solidaarsust Ukrainaga ja Lääne ühtsust.

Rahuläbirääkimiste osas on olukord keeruline. USA algselt osales protsessis, kuid taandus käesoleval aastal. Euroopa Liit kaalub enda esindaja nimetamist vahendajaks, kuid see on vastuoluline, sest paljud riigid kardavad, et see võiks tähendada Ukraina objektide ohverdamist Kremli rahuldamiseks. Putin on väitnud, et tahab sõja lõpetada aasta lõpuks, kuid ainult oma tingimustel, mille kohaselt Ukraina loobub NATO-ambitsiooni ja loovutab okupeeritud territooriumi. Ukraina ja tema liitlased näevad selles vastuvõetavaid tingimusi.

Majanduslikus mõttes on sõja tagajärjed märgatavad ka Eestis ja terves Euroopas. Energiahinnad on kõikunud, tarneahelad on häiritud ja majanduskasv on aeglenenud. Teisalt on Euroopa Liit ja NATO tugevendanud oma kaitse- ja julgeolekukulutusi vastuolus Venemaa ohule. Balti riigid on olnud agitaatorid rohkemate ressursside Ukrainale edastamisel ja sanktsioonide karmistamisel Venemaa suhtes.

Tulevikku vaadates on teada, et sõda võib veel pikalt jatkuda. Ukraina president Zelenskõi on andnud korralduse valmistuda veel kahe kuni kolme aasta sõjaks. Venemaa valmistab ette uue mobilisatsiooni kaotuste korvamiseks. Rahvusvahelised analüütikud hindavad, et Ukrainal on strateegiline ülekaal ja Putini positsioon on nõrgenemine, kuid praktika näitab, et režiim suudab sõda jätkuvalt rahastada ja toetada, hoolimata rahvusvahelisest isolatsioonist.