USA sõjapidamisviis ei tööta: korduvad ebaõnnestumised paljastavad süsteemse vea

USA omab maailma tugevaimat sõjalist jõudu, kuid korduvad ebaõnnestumised sõjalistes konfliktides viitavad sügavamale süsteemsele veale riigi lähenemisviisis. Analüütikud toovad välja, et militaarne üleolek ei taga tingimata strateegilist edu. Küsimus on, kas USA suudab oma sõjapidamisfilosoofiat muuta.

Ameerika Ühendriigid kulutavad kaitsele rohkem kui järgmised kümme riiki kokku ning omavad maailma kõige keerukamaid relvasüsteeme ja professionaalseimat sõjaväge. Ometi on viimaste aastakümnete sõjalised seiklused – Afganistanist Iraagini, Liibüast Soomaaliani – andnud järjekindlalt petlikke tulemusi. See paradoks sunnib küsima: kas probleem peitub mitte ressursside, vaid lähenemisviisi puudulikkuses?

## Sõjaline üleolek ei taga edu

USA sõjalise jõu tugevus seisneb traditsioonilistel lahinguväljadel – lennukid, laevad, tankid ja täppisrelvastus annavad konkurentsitule eelise igas klassikalises sõjalises vastasseisus. Kuid kaasaegsed konfliktid harva mängivad nende tugevuste järgi. Ülestõusud, kodusõjad ja hübriidkonfliktid nõuavad teistsugust lähenemist, mida USA sõjavägi on korduvalt hädas olnud pakkuma.

Afganistani näide on ilmekaim: hoolimata 20 aastat kestnud kohalolekust ja triljonite dollarite suurusest investeeringust langes Kabul 2021. aastal kiiresti Talibani kätte. Sarnane muster kordus Iraagis, kus USA toetatud valitsus vajas abi ISISe vastu. Kriitikud väidavad, et USA kaldub ületähtsustama sõjalist jõudu poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste lahenduste arvelt.

## Strateegiline mõtlemine jääb napiks

Paljud eksperdid osutavad, et USA sõjapidamisviis kannatab strateegilise sügavuse puudumise all. Relvajõud on erakordselt head taktikalises võitluses, kuid strateegiline planeerimine – see, mis juhtub pärast esialgseid võite – jätab soovida. Küsimust "mida edasi?" küsitakse liiga harva enne konfliktide alustamist.

Lisaks toob üha kasvav sõltuvus kõrgtehnoloogilistest lahendusest kaasa omad probleemid. Droonid ja täppisrelvad võivad küll vähendada tsiviilohvreid ja minimeerida oma kaotusi, kuid need ei suuda asendada maapeal toimuvat poliitiliste lahenduste leidmist. Sõda ei lõpe mitte siis, kui viimane vastane on tapetud, vaid siis, kui saavutatakse jätkusuutlik poliitiline lahendus – ja selles vallas on USA tulemused kahetsusväärised.